Olen alati püüdnud tabada võimatut ja püüelda eesmärkide poole, mis esmapilgul ainult põneva virvendusena näivad. Pikema mõtlemise peale on need ideed aga sügavale hinge on pugenud ja enam lahti pole lasknud.
Lahkusin kodunt 18-aastaselt , et alustada tudengi elu suurlinnas New Yorgis ja õpinguid uhkes Ameerika Muusikali- ja Draamaakadeemias (AMDA) . See, et ma selles õppeasutuses ja ka selle žanri õppijana esimene eestlane olin, ei olnud tol hetkel minu jaoks oluline. Mind valdas lihtsalt kinnisidee, et kui see on kunst, mida saaks hiljem kutsuda oma elukutseks, siis see on see, mida ma teha tahan!
Ja just see sellest minu jaoks ongi välja kasvanud - ELU KUTSE!
Peale kooli lõpetamist oli mul suur õnn osutuda väljavalituks muusikali Grease peaosasse ja järgnevad paar aastat tuuritasime professionaalse muusikalitrupiga üle kogu Põhja-Ameerika ja Aasia , andes kokku üle 600 etenduse. Minul oli au kehastada muusikali legendaarset naispeaosa Sandy't. See värvikas kogemus andis mulle laiapõhjalise teadmise muusikaliteatri telgitagustest ja žanri spetsiifikast. Olen sellest ajast peale kirglikult oma muusikaliteed käinud ja väärtustan nii paljut, mida see rada on andnud mulle kogeda.
Aastatel 2016-2021 avanes võimalus jagada kogutud teadmisi kunstilise juhi ja õpetajana Tallinnasse loodud Hanna-Liina Võsa Muusikalikoolis, kus eesmärgiks oli toetada lapse eneseväljendust ja muusikalist arengut ning süstida 8-16 aastastesse seda väikest muusikalipisikut, millest ma ise noorena nakatusin. Usun, et see tõepoolest on õnnestunud! Täna, kui olen oma teel teinud taaskord kannapöörde ja lahkunud kooliseinte vahelt, olen rõõmus, et kool endiselt lastele laulmise-, tantsimise- ja näitlemiserõõmu pakub!
Mulle meeldib jälgida elu kulgu ja näha, kuidas üks asi viib teiseni ja teine otsus kolmandani. Kõige eredamalt tuleb see esile minu enda elus seoses muusikaliga "Ooperifantoom." Kui poleks olnud Georg Malviust, kes mind aastal 2014 Vanemuise teatrisse Christine'i rollile poleks pakkunud, ei oleks ma saanud kutset samale rollile Soome Rahvusooperist, kus ma hiljuti 100ndat ja viimast etendust tähistasin ja mille kaudu õnnestus mängida üks hooaeg seda aegumatut lugu ka Göteborgi Ooperiteatris Rootsis.
Nagu laulab minu dubleeritud multifilmi kangelane Elsa Disney linateoses Lumekuninganna ja Igavene Talv 2, olen ma harjunud elama "Tundmatuse teel" ja pean seda enda kõige loomulikumaks eksisteerimise viisiks. Ma tihtipeale ei tea, mida järgmine päev toob, aga seda õnnelikum ma olen, kui ta toob mulle just neid põnevaid väljakutseid ja sähvatusi, mida ma impulsside ja märkidena oma tee pealt üles olen korjanud! Ja kõige õnnelikumaks teeb mind teadmine, et on noori inimesi, keda minu valikud inspireerivad ja ka tegutsema sunnivad!
